Дневник пользователя Arts

On kevad ja maikuu öises taevas,
kaunilt tähed säravad,
siis soovin ma,
et mul oleks võlulaegas,
siis veelkord näha saaks,
kuis Su silmad, säravad,
sest, need silmad,
mul avavad, kõik taevaväravad.
Saaks tunda, kuis, Su lummav lõhn,
täidab, kõik mu sooned,
nagu teevad seda,
soojas maiöös, lõhnvad toomed.
Et kuulda veelkord,
Su kaunist hääle kaja,
see ongi kõik,
mida hetkel, eluks vajan.
Kuid mul pole,
seda võlulaegast, on vaid süda,
mis on kurb ja armuvaevas.
Kuskil eemal, pikselöök,
teeb valgeks öise taeva,
see, mu unelmast, äratab ka mind,
ning taasavastades, et end siin ,vaid vaevan,
ma lahkun, teadmises, et armastan- vaid Sind.

Autor: Mina
Aeg: 09.05.08.a.

Lebab laual, valge leht, mu ees,
võtan pliiatsi, ja üks tunne, mis,
mu hinge sees, saab ridadeks,
sel lehel, just nüüd ja täna veel.
Aru, ma ei saa, miks , mu hing
Su lähedust, nõnda väga ihkab,
ma lausa, ennast, sellepärast ,
vihkan. Ütleb mõistus, mis olnud,
see olnud, sirgu selg ja pea püsti,
kas tõesti, unustasid sa, et hundid,
surevadki üksi. Kuid kahjuks,
mu hing, ei ole masin, et kõik tunded,
välja lülitab, kui vaid , seda käsin.
Ma selle tunde raskusest, vahel,
nõnda väsind, et jalgu vaevu,
järgi vean, ehk kergendab, mu koormat,
see, kui ta, sel lehel, sõnadeks, ma sean.


Autor: Mina
Aeg: 01.05.08.a.