Дневник пользователя Lindakene
Ronisin ühele künkale ümbrust silmitsema. Karm ja range maastik -
raudkivid, tumepruunid puud, paene maapind, nii et näis võimatu olevat
seda kirkaga katki raiuda. Ent sealsamas pugesid sellest kõvast
pinnasest välja kahvatud, õrnad liiliaõied, päikese käes säteldes.
Kaugemal lõunas valendas roosina üksik madal valgest liivast saareke ja
punastas esimestes päikesekiirtes nagu noor tütarlaps.
Rannast
veidi sisemaa poole õli-, leiva- ja viigipuud ning viinamarjapõõsad,
tuule eest kaitstud orus, kahe väikese mäekünka vahel, metsõunapuud ja
astelpihlakad, kaldale lähemal aga juurviljaaiad.
Kaua nautisin
kõrgendikult laugjat, lainelist maastikku. Graniidi, tumeroheliste
leivapuude ja hõbedaste lehtedega õlipuude vöödid laiusid mu ees nagu
triibuline tiigrinahk.…
Äkki ma kirgan headust
mitu ja mitu kvanti,
imestan ise, mis ajast
mulle see vägi anti,
kust on pärit see aare,
mida nüüd heldelt jagan,
ilmselt on olnud side
kellegi elavaga,
kellel on võimsad varud
headusi hinge taga,
kes on mu kõrval seisnud,
märkamatuks jäänd aga.
Polnud tal vaja võtta
mingeid relvi, ei raudu,
oma headuse andis
paljalt pilkude kaudu.
Võib-olla armastus on ookean.
Kus mina tean, kas mina mõõta saan.
Ma seisan siinpool kaldal, sina seal.
Ja armastus see mühab vahepeal.
Oh häda, häda - ees on ookean,
kuid puudub aer, kuid puudub aeroplaan,
ja pole silda, pole laeva vees,
on üksi otsatus, on armastus me ees.
Lihtne on kritiseerida seda, mida teised teevad, lihtne on öelda, et tuldagu ja tehtagu, hoopis
keerulisem aga vaigistada oma kriitiline meel, toetada ja tunnustada, tulla ja teha…
Oskust siis meile kõigile leppida asjadega, mida me muuta ei saa, julgust muuta asju, mida me muuta saame ja tarkust nende vahel vahet teha.
Kui äkki sa niidu peal virgud
Ja vaatama jääd kuidas taim
Seal sirgub ja sirgub ja sirgub,
Sind korraga täidab üks aim...
Sa vaatad ja vaatad ja vaatad,
Ei pühigi näolt putukaid.
Ei eita sa sääl, ega jaata
Sa aimad seal midagi vaid...
Siis lind tõuseb leegina õhku,
Lööb laotuseks tiivaga ning
Sealt tuulehoog tuleb ning jahmud,
Kui puudutust tunneb su hing...
Sa oled seal niidu peal virge
Ning korraga avaneb meel
See hommik on karge ja kerge
Ning selge on lindude keel...
Eksivad need, kes arvavad, et elu on tühi töö.
Õigus pole ka neil, kes omistavad talle mingi otstarbe.
Poolel teel tõeni on vaid need, kes ei tiku arvama,
et nende arvamus nendest arukamaid millekski kohustab.
Inimesed ei saa korraga tajuda kogu tõde.
Sellepärast pakutakse neile selle pisikesi kaubaproove.
Tõe enese tarvis aga võrdub iga mõiste oma vastandiga:
kepp koeraga,
allaheitmine pealtpildumisega,
äraütlemine järelerut(t)amisega
ja tubli suutäis sihvakaid sõnu mõttega, mida oleks
võimatu väljendada.
Jupike ühest foorumist:
***Mina soovitaks muidugi hoopis emal-isal perenõustaja juures ära käia ja oma probleeme rahus arutada-kui ollakse üle 10 aasta abielus kasvatakse tihti lahku, mõistmata teist poolt. Rohi on naabriaias alati rohelisem-illusioon-tegelikult ei ole küll. Koosoldud aastad on väärtus omaette, tuletage meelde kauneid hetki, ärge keskenduge ainult halvale. Me kõik teeme vigu ja tihti armastame teise eest mõelda ja oletada kuulamata teist poolt. Kuidas siis nii, et oli armastus ja järsku jalutas armastus minema? Äkki tuleks talle järele jalutada ja üles otsida? 
Etsile, muinasjutulisele inimesele
Kui pöörad vahel taeva poole pilgu,
Mis sest et huupi, mis sest et harva,
Siis sinu silmis taevatähti vilgub,
Ja sinu silmad on siis taevakarva.
Kui vaatad vahel otse taeva sisse,
Nii kaugele, kui ulatuvad silmad,
Siis tuleb taevas sinu silmadesse
Ja oled ise täheke siin ilmas.
Mis oli enne ja mis tuleb pärast
On kuskil kaugel kaugel ära,
On ilmaruum ja vilkuv tähesära
Ja oled sina, teadmata, mis pärast
Siis langeb kõrge taevakaar su ette,
See kauge, taeva sinisärav värav,
See tähevärv, mille taha ära
Me läheme, kui aeg on jõudnud kätte.
Kui pöörad vahel taeva poole pilgu,
Ei teagi miks, on vahel lihtsalt tarvis.
Siis sinu silmis vahel taevatähti vilgub
Ja sinu silmad on siis taevavärvi