Temal on nüüd hea, temal on nüüd rahu, aga meil, kes me maha jäime, on tühi tunne, ja veel kauaks.

Ema on lihtsalt olemas ja tundub, et igavesti. Kui teda enam ei ole, alles siis saad aru, kui tähtis ta sinu jaoks on/oli.

Ema, kes nüüdseks oli saanud juba vanavanavanaemaks, hüüdsime kõik vanaemaks, Ta oli kui kapten, kes roolis perelaeva, tema teadis alati, kus keegi on ja millega parajasti tegeleb. Igaüks, kes külas käis tõi uudiseid, talle saadeti oma reisidelt kaarte ja tehti ka pilte ainult tema jaoks, et jagada muljeid, mõtteid, küsida nõu.

Seda rõõmu ja elujõudu jagus tõesti kõigele tema ümber. Ja ta oskas kõike: heegeldas, kudus, keetis moosi, hapendas kurke, soolas seeni. Kui sinul jäi puudu perenaiseoskustest, helistasid vanaemale ja said abi.

Ja nüüd ei ole teda enam. SEE on lõplik! Mõistusega saad aru, et 90 aastat on väga pikk aeg, aga hing on ribadeks haige ning pole kedagi, kes aitaks seda kokku panna!

EMA MA ARMASTASIN SIND VÄGA!