Ma võin ju olla ilus.
Mul võib olla hea iseloom.
Ma olen hooliv ja sõbralik.
Ma naeran alati. Nii palju kui võimalik.
Sest mul on nii hea.
Kuid keegi ei näe tegelikult mu sisse.
Ka mina olen haavatav. Ka mina saan haiget.
Ma ei pruugi seda välja näidata,
Sest mulle ei meeldi haletsemine, lohutamine.
Ma saan ise oma asjadega hakkama.
Ma saan oma muredest üksi jagu.
Mul pole vaja et teised minu pärast nutaks.
Ei, ma ei taha seda.
Ma võtan elult kõik, mis võtta annad.
Kuid kui minuga halvasti käitutakse,
Käitun mina ka.
Ma võin olla vastikum kui keegi teine.
Aga te ei tea seda.
Te näete ainult väikest tüdrukut,
Kes naerab ja naeratab päevad läbi.
Aga te ei näe selle väikse tüdruku sisse.
Ka minul on süda millele on palju kordi haiget tehtud.
Ja on haavu mis ei parane kunagi.
Isegi, kui ma homme jälle naeran.
Mu süda valutab ikkagi.
Nii kaua kuni keegi selle terveks teeb.
Nii kaua kui keegi lõpuks suudab mu haavu parandada.
Aga seda kedagi jään ma vist elulõpuni ootama.
Ja neid pisaraid jään ma elu lõpuni peitma.

Нравится 3