Armsalt inimeselt!

@--->--Elu armastuse leid.--<---@

Vali tuul mu juukseid sasib,
Mis kui minu käest küsib.
Kas juhatan sulle teed,
Mis sind alla voolavast
Mühisevast kärestiku veest üles aitab.
Ma teadsin, et seal kõrgel
On vastus ühele küsimusele.
Tuul palus abi keeristormilt,
Mis märatses kõrbekliimalisel asulas.
Lõhkumata küla pöördus mulle appi.
Tundsin kuidas maapind kadus mu alt
Ja tuiskasin kõrgustesse.
Jäi tunne nagu oleks ma
Tuuleiili peenesse sisemusse sulgund,
Ja nõnda kergelt mind edasi kanti.
Korraga kadus surve mu alt
Ja seisin seal samal kõrgendikul,
Mille ligipääs ennemalt täiesti võimatuna näis.
Oleksin nagu hõljund läbi unenäo
Üles maapinnast kärestiku voolavuspunkti.
Silmisse pugend
Need kaunid värvid,
Mis nõnda kirkad
Ja vilkavalt kaduvad.
Sellist võluvust leiad loojuvast päikesest
Soomülkasse püstitatud püstkojast.
Sellist hetke jääd taga igatsema
Ja salapäraselt taas ootama.
Mõne saja meetri kaugusel
Helgib silma mingi objekt,
Mis mind enda poole tirib.
Ohverdan enda jõu kaasa tõmbavusse
Ja värvidekombinatsioon hävitab
Mu silmad peaaegu pimestavalt.
Sellist ilu näeks ainult paradiisis,
mille ligipääs kehata olekus.
Üritan vaadata enda käidud teed,
Vähese pööramisega suunaga tagasi
Hakkab jalus murdev valu
Täpselt nagu jalad oleks
Valatud betooni.
Miski rebib mind aina edasi.
Nüüd juba selle objekti lähedal,
Mis mul ennem lihtsalt silma paistis.
See on kõigest hõbeluseläikes loosiratas,
Mis on lahterdatud erinevate värvidega.
Ma talun enda ümber kihisevat naeru
Ja õnnepriiskeid segamini.
Toimuvast aru ei saa,
Sest kedagi pole mu ümber.
Lahtritesse oleks kui midagi kirjutatud,
Mis tuhmilt silma paistavad.
Isegi suurima kissitamise juures
Pole võimalik midagi välja lugeda.
Lükkan vasema käega ratta käima,
Keerlevuse ajal ilmuvad välja
Tähed mis fosforlikult vastu
Silmi helgivad.
Punase värviga kastikesed on tähistatud TAEVAS
Ja mustaga PÕRGU.
TAEVA valikud on rõõm ,armastus, igavene, truudus , igatsus.
PÕRGU elemendid on kiusatus, valu , kahetsus, mure, patt.
¤ Vaatan taeva poole silmi kinni pigistades ¤
Loosiratta nooleteravik seiskub kahe sõna vahel,
„Kas see on midagi head või jäetakse mind taas?”
Süda peksab teadmatuse ees ja hetk on käes,
Mil avan silmalaud üles
Ja imestuseks märkan noolt Igavese ja armastuse kahe vahel.
Midagi sellist poleks suutnud räsitud hing oodata.

¤ Teaduslik läbimurre: Tõdemus, et õhku visatud münt võib õhku seisma jääda ¤

See oli pühendus kallile Neletile!

Нравится 4