Läks naine kord Jumala juurde
ja embas ta jalgu ning suudles
ja küsis: Mu Jumal, oh ütle,
miks tumma mul kinkisid tütre?

Käe tõstis Jumal ja vastas:
Ei tahtnud ma iial lasta
sel keelel vanduda valet.
Nii on ta südamel parem.

Taas naine end põrmu heitis,
näo pühasse tolmu peitis
ja küsis: Mu Jumal, oh ütle,
miks kurdi mul kinkisid tütre?

Nüüd Jumal langetas pilgu,
naist vaatas ta silmapilgu
ja ütles; Su tütar kuuleb
kuis põldudel räägivad tuuled.

Ei lakanud naise hala,
ta endiselt pisaraid valas
ja küsis: Mu Jumal, oh ütle,
miks pimeda andsid mul tütre?

Viiv vaikinud Jumal sõnas:
pea meeles, naine, mu sõnad:
ei ole silmi seks vaja,
et tunda end hetkena ajas.

Siis naine tõusus ja vihast
näis tõmblevat iga ta lihas,
kui küsis: Mu Jumal, oh ütle,
miks üldse mul kinkisid tütre?

Jäi kauaks mõttesse Jumal,
ta pilk näis kustununa,
siis vastas, hääl nõrk kui haigel:
Et näha su ARMASTUST, naine!

Kalle Muuli