Tempo, tempo, tempo… Asjad lihtsalt juhtuvad ja juhtuvad ja juhtuvad! Emotsioonid vahetuvad sadaseitse korda päevas. Energilisus – rahulikus – kurbus – rõõm – väsimus – tänulikus – hirm! Mõni hetk on tunne, seda kõike on liiga palju. Mõistus ei suuda enam informatsiooni omaks võtta, kuna uus tuleb koguaeg peale, enne eelmise omaks võtmist!
Tõmbad naeratuse näole ja lausud: Ma saan hakkama! Endal peas kohe järgi kostumas küsimus: Saan ikka ? !
Pole midagi teha iseloom juba on selline ülemõtleja oma. Kuid üritad seda kontrollida. Suled hetkeks lihtsalt silmad ja mõtled, et ma ei tohi karta, elu ei ole hirmus. Üks samm korraga.
Ja varsti näedki, et tasa ja targu saad ühe asja tehtud, siis teise asja vaikselt korda ja kõik sujub.
Vaikselt kaob ka hirm iseenesest. Tekib usaldus elu ja enese vastu.
Mõtled kui palju kõik muutunud on, inimesed tunduvad ümberringi mõistlikumad. Elu tundub huvitav teekond, mitte üks pimeduses kobamine, teadmata suunas.
Lõpuks märkad, kuidas sa ka ise oskad olla teiste jaoks olemas. Aitad, julgustad, toetad! Enam ei ole ainult mina-mina-mina, nagu varasemalt ikka harjunud olid. Teised lihtsalt olid aga enda elu oli ikka keskpunktis. Ja nüüd ühtäkki tunned kuidas kõik on tasakaalus. Suudad olla teiste jaoks olemas ja arvestada. Ja samamoodi on ka teised sinu kõrval!
Mis siis juhtus, mis muutus? Tundub nagu salaja oleks inimestele une pealt külvatud juurde julgust hoolida.
Tegelikult, mõtled küll, et kõik teised on muutunud. Kuid kui ilusti jälgid, märkad, et see kes muutunud on.. oled sa ise!
Комментариев пока нет.
Будь первым - напиши свой комментарий.