siia lihtsalt pidi midagi kirjutama...

                                           EESTI VABARIIK

   Enne seda, kui elukutselised ussid ja röövmõrtsukad Eestimaa ära jagasid ning meile ora ihusse pistsid, õitse Maarjamaal õnn. Oli Eesti Vabariik.
   Paljuke aga on alles neid, kes tol ajal elasid ja kellel meeles need hõbedased ning kuldsed päevad, mil igal ööl kostis Kuu pealt viiulihelisid ning isegi kase otsas kasvasid õunad. Sellepärast jutustangi ma paari sõnaga tollasest elust.
   See oli aeg, mil loomad ja linnud veel rääkisid. Alles vene sõduri kirsa sulges nende väetikeste suu. Eesti Vabariigi ajal võis igaüks öelda, mis tahtis. Tihti nähti uulitsal lõbusalt vesteldes jalutamas hunti ning voona. Kõik olid omavahel sõbrad, iga kodanik tundis teist nägupidi ja tänaval anti üksteisele lakkamatult kätt. Ning mitte ainult. Mäletan kord, kuidas Tallinnas Harju tänaval astus mu ligi keegi mees, võttis kingad jalast ning ulatas need naeratades mulle.
   "Mis te nüüd!" hüüatasin ma.
   "Võtke, võtke," vastas mees. "Te meeldite mulle. Teil on nii lahke ilme."
   Tänasin liigutatult ja vahetasin vanad kingad uute vastu. See episood näitab kujukalt, millised olid Eesti Vabariigi päevil suhted isegi võhivõõraste inimeste vahel.
   Presidendiks oli sel õnnistatud ajal Konstantin Päts. Ta oli tõeline rahvamees, ning tema kodu oli igale eestlasele alati avatud. Ka mina käisin seal sageli. Inimesi oli Pätsi juures iga kord murdu. Aeti juttu, mängiti koroonat ja piljardit. Noored armunud korraldasid Pätsi pool salajasi kohtumisi, värsked abielupaarid mesinädalaid. Iga inimese jaoks jätkus Pätsil häid sõnu, lahkeid pilke ning ahjupraadi. Ise käis ta rahva hulgas tillukese lapiga ringi, pühkis siit, kohendas sealt. Pätsi korter oli alati piinlikult puhas.
   Mõnikord ratsutas Pätsi juurde sisse ka kindral Laidoner. Siis eraldusid nad kahekesi kusagile nurka ja pidasid nõu, kuidas vapsidest jagu saada. Ei põlatud ka külaliste arvamust küsida. Arupidamine käis suure hoo ja tulisusega ning lõppes viimaks alati sellega, et vapside juht Artur Sirk, pea ees aknast alla visati.
   Vahel sõitis Tšaikaga Tartust Tallinna kolmas Eesti Vabariigi suurmees Jaan Tõnisson. Ta oli väga lõbus sell, koguni väike viinanina. Kui ta napsis oli, jagas ta tänaval kõigile šokolaadi. Kuna Tõnisson Tartus elas, oli ta väga tark ning oskas isegi liblikate keelt. Vabal ajal oli Tõnisson ametis postimehena.
   Samas ei tähenda kogu see ilus elu seda, nagu poleks Eesti Vabariigi ajal tööd tehtud või vaeva nähtud. Nähti küll ning töötati isegi öösel. Mitte sellepärast, et keegi oleks sundinud. Lihtsalt taheti teha! Mäletan oma õnnist isa. Juba esimese jaanuari hommikul hakkas ta tööga pihta ning rügas hommikuni. Öösel kuulen- isa vähkreb voodis.
   "Mis sa teed, taat?" küsisin.
   "Näe, himu on tööd teha! Ei jõua kevadeni oodata, lähen panen kohe kartulid maha," vastas taat. Nii oli igal öösel, ja juba kuuendaks jaanuariks olid isal kõik aasta tööd tehtud ning ta läks uue jõulupuu järele.
   Tööd tehti ka mujal, isegi kultuuripõllul. Kõige usinamad olid Tammsaare, Andres ja Pearu. Karl August Hindrey ütles mulle kord naljatades, et kui need kolm juba kultuuri tegema hakkavad, ei siis teised järele jõua. Karl August Hindrey ise tegi samuti väga palju tööd. Tema vanaisa oli Peeter Suure moorlane.
   Nii olid lood Eesti Vabariigis. Päevade ja ööde kaupa murtav töö muutis meie riigi jõukaks ning me võisime lubada enesele nii mõndagi. Ja mitte ainult endale- ka rahvusvähemustele oli Eestis antud vabad käed. Kui ikka tartlane sõi toorest koera, ei kutsunud keegi politseid. Seda sellepärast, et kõigil rahvakildudel oli Eesti Vabariigi kultuurautonoomia. Kogu selle idülli litsus laiaks vene elevant. Aga see on juba järgmise peatüki teema

Нравится 6