Meie Mehe mingisuguselt plaadilt... Karu oli hoolimatu, lampjalgne  ja räpane. Samas aga polnud metsas temast heasüdamlikumat looma. Aga teised märkasid ainult tema välimust, mille peale karu solvus. Ta püüdis teisi loomi ja peksis neid jalgadega. Sellepärast ülejäänud teda ei armastanudki. Ehkki ta oli väga heasüdamlik, armastas ta julmi nalju. Nende naljade eest hakkasid loomad teda veel rohkem vihkama, ja peksid. Jah, raske on ilmas elada headel ja lõbusatel.
 Hunt oli kuri, julm ja räpane, lisaks vee väga kuri ja veelkord julm. Aga loomad ei vihanud teda ja ei peksnud, sellepärast, et hunt suri juba varases nooruses, sest et karu sündis enne hunti. Ja siit moraal, et headus võidab alati kurjuse.
 Jänes oli kuri, julm ja räpane. Veel oli ta arg. Sigadusi ei teinud ta kunagi, sest et kartis. Aga talle anti sellegipoolest peksa, sest et kurjus peab alati karistatud saama.
 Ka rähn oli kuri ja julm. Ta ei peksnud loomi, sest tal polnud käsi. Sellepärast elas ta oma kurjuse välja puude peal. Teda ei pekstud, sest et ei ulatatud. Ükskord muljus langev puu ta surnuks. Räägitakse, et see oli puu kättemaks. Peale seda ei julgenud loomad enam kuu aega puude peale kuseda. Nad pissisid jänese peale. Jänes külmetas, jäi haigeks ja suri ära. Kõigile oli selge, et selles jamas on süüdi rähn, aga teda ei puututud, sest ei saadud murdunud puu alt kätte. Ja vahel jääb kurjus ilma karistuseta.
 Mutt oli väike ja pime. Ei olnud kuri. Ta tegi lihtsalt hästi oma tööd. Tema selle puualuse ära õõnestaski, ja puu kukkus rähnile peale. Sellest ei saanud keegi teada, ja sellepärast ei antud talle peksa. Talle anti üldse harva tappa. Tihedamini lihtsalt hirmutati. Aga teda oli väga raske hirmutada, sest ta oli ju pime, ja ta ei näinud, et teda püüti hirmutada. Kui teda ei õnnestunud hirmutada, muutusid loomad väga kurvaks ja andsid karule peksa. Sest neil oli nii väga kurb olla. Ükskord tahtis karu mutti hirmutada, aga mutt ei ehmunud, sest karu oli muti ära tapnud. Kogemata, sest karu ütles, et ta tegi nalja. Halb, kui vahel nalju ei mõisteta.
 Rebane oli väga kaval. Ta võis vabalt keda tahes üle kavaldada. Kui see õnnestus, siis talle peksa ei antud, aga vahel tal ei vedanud, ja talle anti peksa. Peksti kogu metsaga. Ja siis ei õnnestunud tal enam kedagi üle kavaldada, sest on kole raske kedagi üle kavaldada, kui sind pekstakse.
 Metssiga oli suur ja tugev ja hirmus. Kõik kartsid teda. Teda peksti ainult kogu metsarahvaga, või lihtsalt loobiti kividega. Metsseale see ei meeldinud ja ühel ööl peitis ta kõik metsa kivid ära. Selle eest peksti ta korralikult läbi. Rohkem ei peitnud ta kunagi kive.
 Siil oli pisike ja okkaline. Ta torkis. Ta ei olnud kuri, lihtsalt torkis. Sellepärast peksti teda ainult kõhtu. Siilile see ei meeldinud ja ta ajas ennast kiilaks. Siis hakati teda peksma nagu kõiki teisigi. Väga raske on olla samasugune nagu kõik teised.
 Skunks oli peaaegu nagu jänes. Ainult et väga haisev. Ta lõhnas halvasti. Teda peksti ainult siis, kui ta oli kilekotis. Siis ei olnud hais nii tugev. Ühekorra oli skunksil sünnipäev. Ta kutsus kohale kõik metsa loomad, sest ta oli ahne ja tahtis kingitusi saada. Loomad kinkisid talle uue rohelise kilekoti. Ja peksid teda kuni teadvuse kaotuseni. Ja skunks lämbus kilekotis ära. Nii ta maetigi, kilekotis, väga kauges metsas, sest et surnud skunks haiseb veel tugevamini. Pärast tulid väga kauge metsa elanikud ja andsid kõigile korraliku keretäie, sest neile ei meeldinud surnud skunksi lõhn, ja naabritega on vaja hästi läbi saada.
 Hamster oli väga ahne ja rikas. Kui ta vaid oleks oma rikkusi jaganud, siis poleks teda nii kõvasti pekstud. Aga ta oli ahne ja sellepärast peksti teda kõvasti, ja ta pidi ikka oma rikkusi jagama. Ja ta nuttis kibedalt. Ja ka rikkad nutavad. Vot see on praegu oluline informatsioon. Kui te kõike ära ei anna, siis te nutate!
 Lõvi oli loomade kuningas. Ta valitses metsa. Valitsejaid ei olnud kombeks peksta. See oli seadus. Aga loomadel oli pohhui. Nad andsid lõvile peksa, niisama, sest seal oli nii kombeks. Sest kõik said peksa.

Нравится 6