63, Раквере, Эстония
Mõnel hommikul väsinult küsid,
kas tasubki paotada ust.
Kas naeratus siis ka veel püsib,
kui taevas on rusuvalt must.
Kogu elu kui lõputu äri,
tules laostunult ei tea kust.
Ära kunagi eneselt päri,
kas võib kaotada naeratust.
Väljas tänaval ükskõiksus kajab,
tasa esikus avaneb uks.
Keegi ikka su naeratust vajab,
kui ta jääbki ehk tundmatuks.
6 просмотров
Alati tasub ja lootust ei tohi kaotada.
See oli luuletus, millega ma sisenesin ratesse. Mõtlesin, et paotan natuke ust. Kuid tuli uuesti kinni panna ja nüüd ma enam ei hakka ust kellelegi paotama.
Mis puutub aga naeratusse, siis see püsib, olgu taevas kui must tahes.