Istudes ja meenutades su sõnu, mis olid nii kaunid,...

Istudes ja meenutades su sõnu, mis olid nii kaunid,...justkui allikavee hääl silitas mu hinge, on nüüd justkui täitunud üksinduse ja eemale tõrjutusega.. - see teeb nii haiget. Ent ometi tunnen su sõnade järgi igatsust, sest see kõik oli nii hea. Mäletan, kuidas sa ütlesid : " ma tunnen end sinuga nii kergelt ja hästi" ja ma uskusin seda. Uskusin kõike, mis sa ütlesid, ent ometi... sa lahkusid. Võttes selle viimase ja täites selle krbuse ja üksindusega.

Tean, et sa ei teinud seda meelega, sest hoolisid minust ja soovisid alati mulle head. Ent ometi MIKS! Miks on need meenutused nii valusad hingele, mida sa kord täitsid energiaga, mis andsid mulle nii palju usku ja lootust. Miks on see maailm nii karm ja ebaõiglane nende vastu, kes on ausad??? Miks soosib saatus neid, kelle hingel on palju patte ja tegusid, et nendele mõeldes tekib taaskord küsimus MIKS??? Kas see, kus me oma kehas vangs olevat hinge hoiame, see maailm on tõesti nii ebaõiglane? Tahtsin ma kord põgeneda selle kõige eest, et keegi mind ei leiaks,... likustada oma süda igaveseks kõigi eest ja ma suutsin seda teha, paraku selle ajani, mil tulid ja osavalt selle luku avasid! Ometi miks sa seda tegid??? Kas lihtsalt selleks, et proovida seda avada ja lahkuda??? Aga ei, sa olid ja jäid - mõneks ajaks. Sa tulid ja kinkisid mulle palju head, aga lahkumisega võtsid sa minult kõik - kõik mis oli mulle kallis!

Ma ei tea , kas enam on olemas seda mida kalliks võiksin pidada, et aru saada sellest, et üks inimhing just sedasi vajab seda ülekõige!!! Ei tea....

Нравится 8