Tänapäeval ei pidavat häid mehi/naisi leidma mitte baaridest või netist või ööklubist, vaid võetakse ära lollidelt, kes neid ei hinda. Nii lihtne see ongi. See, keda ei hinnata, tahab tõestada ennekõike iseendale, et ta on väärt palju enamat. Ta on väärt austust. Ausust. Hoolivust. Ning mingil hetkel tahab ta sellele teisele inimesele nina alla visata - aga ma ju olengi seda kõike väärt. Kuid sina, kes sa olid minu maailm, ei osanud seda hinnata. Nüüd on mul oma maailm...
Kummaline on see, kui kergekäeliselt loobutakse nendest, kellest hoolitakse. Oma ankrutest.... Kummaline võrdlus? Võimalik. Minule öeldi mõni aeg tagasi, et ma olen ankur. See, kelleta ei saa. Jah, ankur võib päästa tuulte ja tormide käest, kuid mis saab siis, kui ankrutross katkeb? Nagu katkeb kannatus. Või soov oodata.
Sellest on vähe kasu, kui sa tead, et ta on sul olemas. Kasutad teda siis, kui sulle sobib. Kui tuleb torm, siis viskad ta vette ja tead, et su paat peab vastu , mitte ei satu ulgumerele.
Nii raske on hinnata inimest, keda armastad. Nii raske on olla aus. Nii raske on hoida inimest enda juures. Nii raske... või hoopis on nii kerge võtta kõike enesestmõistetavalt ning siis, kui ta on läinud teisega, alles siis mõistad, kellest ilma jäid. Kuid siis on lootusetult hilja.
*ROSE* kuldsed sõnad.