Heitsin talle vihase pilgu ja jooksin minema. Järgmisel päeval koolikaaslased narrisid mind, kuna mu emal oli ainult üks silm. Ma tahtsin maa alla vajuda. samuti soovisin, et mu ema kaoks minu elust. kui kõik minu üle naeravad, siis miks ei võiks ta lihtsalt surra? seda ma talle ka ütlesin. mu ema ei öelnud mulle midagi selle peale. Ma olin nii vihane, et ma isegi ei mõelnud, mida ma just olin öelnud. Minu asi ei olnud, kas ma tegin talle haiget või mitte.
Ma tahtsin kodunt minema saada. Ma ei tahtnud oma emaga tegemist teha. ma õppisin piisavalt hästi, et saada stipendium teise riiki. Aeg läks. ma abiellusin. Ma ostsin endale maja. ma sain ise lapsed. ma olin oma eluga rahul. ühel päeval tuli ema mulle külla. me ei olnud aastaid kohtunud.Ta ei olnud ka oma lapselapsi näinud. Ema seisis uksel, mu lapsed naersid tema üle ja ma karjusin tema peale, kuna ta tuli etteütlemata. Ja mitte ainult. Ma karjusin talle otse näkku, kuidas ta julgeb tulla ja minu lapsi hirmutada oma välimusega. "Kao siit, kohe ja igavesti!" Ema seisis uksel, mu lapsed naersid tema üle. "Andke andeks, ma vist eksisin aadressiga" ja kadunud ta oli peale seda. ühel päeval sain kutse kooli kokkutulekule. Ma valetasin oma naisele, et ma lähen ärireisile. peale kokkutulekut läksin uudishimust oma vanasse kodukanti. mu naabrid ütlesid, et ema on surnud. minu silmist ei tulnud ainsatki pisarat. naabrid andsid mulle kirja, mille ema oli mulle jätnud.