Kunagi väga ammusel ajal elas kord mees, kes unistas suurest õnnest. Ta polnud kunagi saanud tunda mida tähendab olla õnnelik, ta ei osanud seda endale ette kujutada, kuid oli sellest kuulnud. Ta teadis, et õnn on midagi väga suurt, midagi imeilusat ja väärtuslikku. Kord ühel päeval tuli tema teel vastu kerjus, kes palus tükikest leiba. Mehel polnud kahju anda oma kogu leib mis kaasas oli ära kerjusele. Kerjus tänas teda lahkuse eest ja ütles, et oled õnnlik inimene. Mees ei mõistnud seda siis, mida talle öelda taheti. Mees kõndis edasi, et jõuda koju ja veel enne seda nägi ta teeservas kassikest , kes oli just poeginud. Mees viis kassikese koos pesakonnaga koju, tegi nende olemise turvaliseks ja ise sellest suurt rõõmu tundes. Järgmine päev kui mees ärkas , leidis ta enda eest kirjakese, mille toojat ta ei näinud. Mees rullis kirja lahti ja leidis sealt järgmised sõnad : Iga meeter maad, mida käid õnneliku südamega , toob Sinuni õnne , mida oled väärt. Mees ei ei saanud midagi aru ei nendest sõnadest ega sõnumist,mida kiri pidi ütlema. Möödus pool aastat , mees oli unustanud selle kirja. Ühel päeval , kui mees oli taas koduteel, nägi ta tuttavat , kes oli toosama kerjus , kellele mees leiba pakkus. Ta polnud enam kerjuse välimusega vaid nägi välja kõrgest soost väärikas isand. Ta ütles, et oli meest oodanud , sest teadis, et see oli ta kodutee. Isand ütles, et nüüd on tulnud tund sinu headuse tasumiseks. Isand ulatas mehele peo, mis oli tühi ja küsis, mida mees sooviks et ta talle annaks. Mees ilma pikema mõtlemiseta soovis , et saaks olla õnnelik kogu ülejäänud elu. Isand võttis taskust riidesse mässitud pakikese ja ulatas mehele. Tänanud isandat, seadis ta sammud kodupoole, et vaadata , mis oli pakikese sees. Seal oli killuke paberit , millel oli kiri : KUI NÄED OMA ELUS VAID SEDA, MIS RÕÕMU PAKUB , TEED AINULT SEDA , MIS MEELDIB JA NÄED ISE ENDAS SUURIMAT KUI TEISED NÄEVAD, siis oledki kõige õnnelikum inimene maapeal.

Нравится 7