08.08.2013
54, Helsinki, Финляндия
Viimasel ajal on päris palju olnud juttu teemal, et kas naine peaks olema nagu emalõvi, kes valvab oma meest ja hävitab kõik raadiuses olevad vaenlased. On naisi, kes on öelnud, et just nemad peavadki oma perekonda kaitsma ja oma meest kiusatustest säästma. Minu jaoks on see suhtumine pisut võõras, sest see viitab justkui sellele, et keegi kuulub mulle. Mul ei ole inimomandit ja ma ei soovi olla ka ise kellegi omand. Kena küll, kui mees mind kaitseb, aga mitte just meeldiv, kui mul tekib näitaks austaja ja mees kohe tormab kedagi maha lööma. Esiteks näitab selline suhtumine ning käitumine mh ka seda, et minu partner ei usalda mind ja teiseks, kui mina olen suhtes ja mul on vaba ja vallaline austaja, siis on minu asi olla väärikas. Tutvusin mõned aastad tagasi ühe mehega, kelles on olemas kõik, mis ühes mehes olema peab. Ja tal on väga palju austajaid. Aga mitte keegi neist austajatest ei julge ületada nähtamatut piiri. Ta on sõbralik, karismaatiline, hea suhtleja, aga tal on ka väga selge piir loodud. Ja mis peamine - ta ei jäta isegi võimalust kellelegi mitte aru saada, et ta on pühendunud. Ta pole abielus ega kihlatud, aga ta on teinud oma valiku ja sellele pühendunud. Isegi, kui Sa vaatad tema fotosid, siis kehakeel räägib juba enda eest. See on minu naine, ära puutu, ma olen tema mees, ma olen hõivatud. Ja sellest piisab. Mees ei pea olema mingi armukade rusikatega vehkiv jõmm ja peletama naise austajaid, vaid naine peab siiralt armastama ja mees oma naist usaldama. Samamoodi ei peaks olema naine end alandav kriiskav armukade fuuria, vaid kui Sa oma meest ei usalda, oled koos vale inimesega. Miks peaks üks mees, kes oma naist tõeliselt austab, valima suvalise haraka või noorema mudeli, kui tal on kodus kõik olemas? Ok, kiusatused, hetkeline mõistusekaotus jne. Kõike vb elus ette tulla, aga siinkohal ongi oluline meeles pidada, et mida iganes teeb minu partner, mina ei muutu sellepärast kellekski, kes ma pole. Ja pealegi, keda ma siis ikkagi oman... Kui ma olen valinud selgrootu mehe, siis ma armastangi teda sellisena. Kui mulle ei sobi see, siis ma ei pea temaga koos elama. Ma ei suuda ju kaitsta oma imelist meest (ma ei elaks ju mingi halli hiirega) kõigi maailma naiste eest, ma ei saa seista koguaeg küüned teravad koduuksel hirmus, et mõni vuhvel tuleb ja röövib minu vara ära, aga mida ma teha saan, on jääda väärikaks, jääda iseendaks. Armastada ja usaldada ning kui seda usaldust kuritarvitatakse, siis ma vähemalt tean, et see patt jääb juba patu tegija südametunnistusele. Minu töö on olla suurepärane naine, see, kas mu mees seda oskab väärtustada või ei, pole enam minu teha, nii nagu pole ka minu võimuses see, kui kuskil on keegi, kes on veel parem. Kui ma armastan ja teen seda siiralt, siis soovin alati talle ju parimat. Olgu see parim siis kasvõi keegi teine... Selle asemel, et püüda inimesi omada, tuleb ikka alustada hoopis tööd iseendaga, et meie kõrval oleks hea eksiteerida vabal tahtel. Mitte mina ei pea kellegi nägu täis sõimama, et kuule, see on minu mees, get lost, vaid minu mees peab nii mees olema, et annab ka sõnadeta mõista, et tema süda juba kuulub kellelegi. Kui austajad hakkavad piire ületama, on ikkagi suhtes olev inimene jätnud liialt palju tõlgendamisruumi... Miks ta seda teinud on? Äkki oleks aeg vaadata oma partnerile silma? Silmis on alati vastused... Armastav mees ei salga oma armastatut ega suhtestaatust ja armastaval mehel pole aega kõrvaliste jaoks. Tõeline mees on uhke oma kaasa üle ning annab uhkusega maailmale märku, et on HÕIVATUD, see onju tema valik, tema saak, tema südamedaam, tema au ja uhkus. /Kadri Luik/
9 просмотров
tekst on hea