il oli see ja ta saatis oma tunded teele tähistaeva sügavustesse.

Tüdruku käed muljusid kramplikult rannaliiva, kui ta taevast ühtainsat punkti otsis. Seal oli see, keda ta armastas üle kõige; see, kelle saatus oli julmalt talt viinud. Ta istus ja ootas, nukker pilk öötaevasse suunatud. Kogu maailm kadus ta ümbert, kui ta oma mõtetega armsama poole pöördus.

Nende mõtted, nende tunded, nende igatsused kihutasid läbi universumi lõpmatuse, mööda leegitsevatest päikestest, eluküllastest planeetidest, surnud tähtedest. Kusagil seal mõttevood kohtusid, läbisid teineteist ja kiirustasid edasi sihtmärgi poole, tuua kahele vägivaldselt lahutatud hingele leevendust.

Poiss ja tüdruk tundsid, kuis järsk soojusehoog neid valdas. Nende hinge valgus mõõtmatu hellus ja armastus, lootus ja igatsus. Lahutavast vahemaast hoolimata tajusid mõlemad teineteise lähedust, otsekui viibinuks nad üksteise embuses. See tunne, mida nad õhtust-õhtusse, ööst-öösse käisid tähistaeva all otsimas, andis jõudu ja vastupidavust, uut lootust ja rahu; oli kui tõotus ja kinnitus nende purunematule armastusele, mida ei suutnud lõhkuda ükski kaugus ega lahusoldud aeg.

Nad teadsid, et kunagi nad kohtuvad kõigest hoolimata uuesti. See teadmine hoidis kindlalt nende usku, lootust ja armastust.