Ennast raiskame võõrastes voodites
Elumagamistuba on pime.
Homme keegi ei meenuta hoodides ei midagi ütlevat nime.
Arveid enda ja eluga vaagides teiseks koduks meil suitsunud baarid.
Homme elu kui väsinud baarimees arved meiega lõplikult klaarib.
Ööised tänavad lehtedest prügised.
Nendel tuikudes läheme,kuhu?
Homme tulevad meiegi sügised,
tuuled kevadet näkku ei puhu.
On tormid me võrasid räsinud.
Nende okstel hall minevik tukub.
Homme lõplikult endastki väsinud,
lastud linnuns alla ta kukub.
Milleks tundeis või muus veel kahelda.
Läbi suitsu veel viipab sõbranna.
Homme uuesti läita ei taheta,vana lõket mis sooja ei anna.
Kaardid võiduvad vanusgi piseneb.
Trumbid jooksevad veel,aga kaua?
Homme tundmatu kakleja siseneb,
jala hoop paiskab ümber me laua.
Ennast raiskame võõrastes voodites
Elu magamis tuba on pime.
Homme keegi ei meenuta hoodides,
ei midagi ütlevat nime.