Дневник пользователя malla
Ma pole kohanud kedagi, kes vaataks öist taevast ja ütleks, et: “Küll need tähed on ikka inetud!” Samuti pole ma kohanud kedagi, kes ütleks, et: “Küll see päikesetõus on ikka hirmus vaatepilt!” Aga miks me anname siis negatiivseid hinnanguid iseendale või teistele? Kas ka meie ise pole mitte täiuslik looming? Miks me ei oska end siis nii näha? Miks meie maailm koosneb tihti kriitikast, hukka mõi
Elas kord naine, kellel oli kaks kannu. Vett tuues ripusid nad tal kaelkookude otsas ja toetusid tema õlale.
Ühes kannus oli auk, samal ajal , kui teine oli laitmatu ja teda sai täita ääreni veega
Pika teekonna lõpus, jõe juurest koduni, oli auguga kannus alles vaid pool veekogusest. See kordus kahe aasta jooksul iga päev: naine tõi koju vaid poolteist kannutäit vett. Laitmatus korras kann
oli enda töö üle väga uhke, kuid auguga kann häbenes enda tööd ja oli löödud selle tõttu, et suudab täita vaid poole sellest, milleks ta oli loodud. Peale kahte aastat, mil auguga kann veendus
…
On pime...tuhanded tähesilmad kumavad mustas taevaaugus,ning pilgutavad irvitavalt silma.
...Vahel ma talvel vaatan aknast välja, joon teed ja imetlen neid langevaid helbeid ja mõtlen, et kas saab olla midagi imelisemat? Jõuab kätte kevad ja ma kõnnin enda lemmikut metsarada ja kuulan kuidas linnud laulavad, tunnen värskuse lõhna ja mõtlen, et kas õnn peitubki selles imelises lõhnas ja värvides ? Ja kui on suvi, ma jooksen mööda ranna äärt ja tunnen kuidas lained vastu mu jalgu tulevad jama tunnen ennast vabana ja ainukene mida ma mõtlen, et kas keegi tõesti ei võiks anda mullle tiivad, et ma saaks lennates kõigile karjuda, kui ilus on maailm. Ja sügisel ma kõnnin pargis,…